Reet Ilvese sõrmkübarate näitus "Sõrmkübar - õmbleja kaitsekilp"

Reet Ilvese kollektsioonis on üle 200 sõrmkübara. Käesoleval näitusel on neist väljas 170 – arv, millel on eriline tähendus. Endise Tori valla elanikuna soovis Võrumaal elav Reet Ilves oma koguga teha kummarduse Tori hobusekasvanduse 170. aastapäevale. Tema vend oli kogu elu seotud ratsaspordiga ja töötas ratsaspordi treenerina. Selle tähtpäeva auks jõudsidki Seljametsa muuseumisse 170 sõrmkübarat.    Kogumispisik tekkis 1976. aastal, kui ta õppis rätsepaametit. Tamula õmblusateljees omandas ta meeste üleriiete rätsepa kutse. Seal kasutati tugevaid materjale, mille õmblemine ilma sõrmkübarata oli peaaegu võimatu.   Üks kollektsiooni sõrmkübar on eriti eriline – sellel on ots maha saetud. See oli Reeda esimene õpisõrmkübar. Õppimise ajal tuli harjuda õmblema sõrmkübara küljega, mitte suruma nõela sõrmkübara otsaga. Selleks saetigi ots maha – nii tuli õppijal õmmeldes kasutada sõrmkübara külge.   Sõrmkübarad ei olnud rätsepale lihtsalt töövahendid. Need olid igapäevased abilised, mis pidid vastu pidama lugematutele õmblustele. Mõnel vanal sõrmkübaral on seda ka praegu näha. Kui hoida neid vastu valgust, võib märgata väikeseid auke ja kulumisjälgi. Need on tekkinud aastatepikkuse töö tulemusena – nõela tagumine ots surus ikka ja jälle vastu sõrmkübarat, kuni metall kulus läbi. Kui üks sõrmkübar enam oma ülesannet täita ei suutnud, tuli kasutusele võtta järgmine.   Sõrmkübarad on väikesed asjad, mida igapäevaelus võib-olla enam tähelegi ei panda, kuid need olid õmblejale omamoodi kaitsekilbiks, kaitstes sõrmi nõelatorgete eest.